Mis teadlased just avastasid Pluuto “alieni” jahutus süsteemi, mis paneb su pea ringi käima
James Webbi kosmoseteleskoobi andmed paljastavad Pluuto pehme viisi jahtuda – kujundades ümber eluotsimise ning muutes seda, kuidas me uduste maailmadele vaatame.
• Pluuto atmosfäär: 97% lämmastikku, segatud metaani ja süsinikmonoksiaadi jälgedega
• Uduosakesi täheldati esmakordselt keskmises-infraredis JWST poolt
• Ainult teadaolev maailm, mis jahutab end udu kaudu, mitte gaaside kaudu
Pluuto – jäine, kauge ja kunagi üheksandaks planeediks nimetatud – on taas pööranud kosmose teaduse pea peale. Alates NASA Uue Horisondi läbimisest 2015. aastal on Pluuto saladused dramaatiliselt avanenud, kuid miski ei valmistanud teadlasi ette selle viimase mõtlemapaneva avastuse jaoks. Tugeva James Webbi kosmoseteleskoobi (JWST) uued teadmised on paljastanud Pluuto šokeeriva meetodi jahtumiseks meie päikesesüsteemi äärel.
Plaanitava kasvuhoonegaaside asemel kasutab Pluuto temperatuuride reguleerimiseks uduosakeste bedüüni – midagi, mida pole nähtud üheski teises maailmas. See avastus mitte ainult ei kujunda ümber seda, mida teadlased teavad planeetide atmosfääridest, vaid vihjab ka sügavalt peidetud saladustele, kuidas elu võiks mujal kosmoses alguse saada.
Aga mis täpselt muudab Pluuto kozmoseks eraklikuks? Ja miks see on oluline tuleviku kosmose uurimise jaoks?
K: Miks ei saa Pluuto soojust reguleerida nagu Maa või Marss?
Enamik planeete hoiab (või vabastab) atmosfääri soojust kasvuhoonegaaside kaudu. Kuid Pluuto atmosfäär on uskumatult õhuke ja peamiselt lämmastikust – tõepoolest 97% – koos ainult jälgedega metaanist ja süsihappegaasist.
Siin on pöördepunkt: teadlased avastasid oma taevas pidevalt ujuva, sinaka udutüki. Need uduosakesed moodustuvad, kui päikesevalgus tabab Pluuto atmosfääri kõrgel olevaid metaani, käivitades keemilised reaktsioonid ja jääained, mis kogunevad mikroskoopilisteks osakesteks.
Kuidas uduosakesed Pluutot jahutavad?
Tavaliselt kannavad gaasimolekulid soojust endaga kaasa ja kiirgavad seda eemale. Pluuto pöörab stsenaariumi tagurpidi.
Kui päikesevalgus tabab udut, neelavad need väikesed osakesed energiat ja tõusevad külmas taevas kõrgemale. Kui nad jahtuvad, saavad nad vaikselt alla vajuda. See üles-alla tsirkulatsioon toimib nagu planeedi sooja pump – uduosakesed ise kannavad soojust ära pinnalt, tasakaalustades temperatuure tõeliselt “alien” viisil.
Mida avastas James Webbi kosmoseteleskoop?
JWST, kasutades oma tipptasemel keskmise vaakuminfraredandureid, tõi välja täpsed termilised signaalid, nagu teoreetikud olid ennustanud. Udu ei olnud mitte ainult ilus; see kiiskas soojusest, kinnitades radikaalset “udu jahutus” teooriat.
Ükski teine tuntud planeet või kuu ei kasuta seda protsessi, muutes Pluuto praegu unikaalseks. Selline soojuse juhtimise mehhanism võib toimida ka teistes udustes kehades, nagu Saturni hiiglaslik kuu Titan ja Neptuuni külm kuu Triton.
Kas Pluuto võiks meid õpetada elu algusest?
Siin on põnev asi: teadlased usuvad, et varasel Maal võis olla sarnane udune, lämmastikurikas atmosfäär. Uurides Pluuto eraklikku jahutust, võiksid teadlased avada iidseid vihjeid Maapinna algsete sammude kohta elamiskõlblikkuse suunas – ja võib-olla isegi selle kohta, mis on võimalik eksoplanetidel, mis tiirlevad kaugete tähtede ümber.
Hoia Pluutot silmas. Mida me õppime tema külmunud, ujuvast ujust, võib tõeliselt muuta meie arusaamist sellest, kus elu võiks eksisteerida – ja kui kummaline universum tõeliselt olla võib.
Valmis avastama rohkem kozmose saladusi? Lisa järjehoidjasse viimased uudised NASA-st, jälgi JWST avastusi ja jää teadlikuks, tutvudes juhtivate teadusallikatega nagu Space.com ja Scientific American.
-
Pluuto metsik jahutus: võtme kokkuvõtted
- Pluuto reguleerib temperatuuri udus – mitte gaasimolekulides
- James Webbi andmed kinnitavad otse udu poolt juhitud jahutust
- Viitab sarnastele protsessidele Titanis, Tritonis ja varajasel Maal
- Uurides udu jahutust võiks aidata avastada elu sõbralikud maailmad mujal
Püsi uudishimulik – kosmos on just muutunud kummalisemaks kui kunagi varem!